Monday, October 2

Chenonceau

Pärast läks mul süda pahaks.

See ongi see, mispärast Loire'i org tuttav on. Need ilusad majad jõe ääres. Peensusteni pügatud barokkaiad. Viinamäed.
Pühapäeviti rongiliiklus tihe ei ole. Aga liin Chenonceau'sse töötas. Väikese erandiga vaid, nagu selgus juba uste sulgedes, et õiges peatuses peatust ei tehta. See oli vaid 6 kilomeetrit mööda Loire'i kallast. Kaarti meil ei olnud. Päikest oli küll.
Meil oli oma toit kaasas. Mina sõin titetoitu- õunapüree je!
Kohale jõudsime higiste ja viimastena. Hordudes ameeriklasi nokkmütstega oli asja juba ära näinud. Palju raha pidi maksma selle viimase lahtioleku tunni eest, aga ilus oli sellegipoolest. Muinasjutt, loomulikult. Tegelikult oli päev ise ilusam kui loss.

Princesse.