Kella keerati ja pisut kultuuri

Portrait de Marie-Thérese
Ei ole Picasso. On interpretatsioon ja klaasitükkidest.

Olen uhke, on lootust, et hommikune jooks saab harjumuseks. Selline pisut udune hommik, tiik ja needsamad kaks luike ja emmed-issid oma pärdikutega jalutmas. Sest on pühapäev ja pühapäeval muud ei tehta.
Vot ei teadnud, et kella keerati ja seetõttu jõudsin Le Cafe'sse siis, kui ta veel suletud oli. Nimi pole, jah, kuigi paljutõotav, aga see on see koht, kus tunned inimesi ja nemad teavad sind. Ja ootavad. Seni on Le Cafe olnud ka minu interneti allikaks. Praegugi.
Ent hetk ootamist oli täpselt paras, et avastada pisut kultuuri enda ümber. Musée du Gemmail on just kõrvaltänavas, idee tegelikult puudus, mida oodata. Gemmail - midagi maali ja vitraaži vahepealset. Valgus, värvid ja kombineerimine. See oli üllatav.

versus French Telecom

Saaga jätkub. Ei saa nendega hakkama. See oli nelja nädala eest, mil sõlmisin lepingu, et saada ühendatud. Käis kaablimees, tükk aega tagasi. Mu arvuti on täis installeeritud oranži, kõik on valmis, aga ta ütleb: Le modem n'est pas branché.
Orange'i esinduses tunnen mina juba kõiki ja nemad teavad ka mind. Olen veetnud seal ebaproportsionaalselt palju aega. Kõige tipuks ei pidanud mu Dell enam vastu, lolliks läks ja loobus opereerimast. See oli moment ahastust, kartsin isegi küsida, palju sellelaadne parandus maksta võiks. Järgnes pisut seiklust taas ja nüüd tunnistan, et hea on olla kartulikoore karva juuste ja muidu põhjamaise välimusega. Läks maksma kaks tundi ja viis eurot, et ta taas käima saada. See oli õnnis tunne.
Ent ühendust veel pole, seega olen veel katkendlik, aga varsti olen püsivalt ühendatud ja saadaval. Kohe.

Loche, le 7 octobre

Chambord

Õigus, see oli üle-eelmine pühapäev. Järjekordne tõeliselt pühapäevane. Tunnine autosõit mööda jõekallast. Ei mäleta paraku palju, eelmine öö jäi vahele ja uni tuli peale.
Chateau oli võimas. See maja ehitati Francois I-le, et ta jahil käia saaks. Palju treppe ja tubasid, mis kõhu tühjaks ajasid. Parima vaatega piknikku pole ma aga veel pidanud.

Porilomp.

Koeradest.

Siin on mingi teema koeradega. Nad kas näevad välja kui rotid ja seega puudub neil suuresti koera funktsioon või siis on nad maksimaalselt krantsid. Sellised lörakad, kirjud ja koos kodututega.
Tänavatelt leiab ohtralt koera eksremente. Selle lahenduseks leiutas Chirac moto crotte'id - mees rolleril kiivri ja suure tolmuimejaga. Ei ime ta tolmu tegelikult.

Kasvatan musklit.

Charlotte. Polüglott ja sageli kontrollimatu.

Olgu ma tänatud, et ei ela kõige keskel. Kogu selle juustukoguse kompenseerib tõsiasi, et liiklen palju ja liiklen vaid jala. Sajakonna meetri kaugusel minu nurgast asub park kahe luige ja parditaolistega. Ehk see suunab mind hommikuti jooksma. Olen veel lödi, gravitatsioonijõud kahtlemata rohkem kui kümme, aga vajan regulaarset füüsilist koormust. Capoeira jaoks.

Nad pelgavad paljaid.

Enne ujuma minekut avalikult paljaks võtta ei saa. Selleks on igaühel kapp, kuhu sisse minema peab. Peale suplust otsustastasin samuti süsteemi mitte õõnestada ega kultuurišokki esile kutsuda. Ka pesema peab täisvarustuses.

Kodustunud

Nüüd on minul ka kodu. Päris oma, see, kus ei pea lüngatäiteks hommikuti aru andma möödunud õhtu käikudest ja algava päeva plaanidest.

Eelmisel nädalal olin laokil. Kaks kohvrit ratastel ja magasin madratsil ühe sakslanna pool. Nüüd lahenes ja lahenes imeliselt. Veerand tunni jalutuskäigu kaugusel vanalinnast, minuti kaugusel enamik loengutest.

Joonistage:

82 rue Roger Salengro

37000 Tours
France

Kõige pühapäevasem pühapäev

Senini pole pühapäev minu jaoks kunagi tähendanud pannkooke ja punasemummulist piimatassi. Pühapäevad on koledad.
Tagasi Tours'is. Pühapäeva pärastlõuna teiselpool jõekallast. Mina, Jill ja Lisa. Kohvi võtsime kaasa termosega, koogid tee pealt patisserie'st. Hoolikalt valitud, need, mida veel proovinud polnud.

See oli laadapäev. Osta suhruvatti või spetsialiteete ümberkaudsetest küladest. Elav muusika ja karussell. Leidsime muruplatsi päikese käes ja tegime pilte taevast ja endast.

Kollane prill on hea

Dublin: mina ja paarsada britti

Hetk, kui eesti naised bussi peale panin, kaotasin kontrolli. Liiga palju nägusid ja hetki ja kohanemist. Teised läksid koju, aga mina ei läinud kaasa.

Õnneks vaid mõne tänava kaugusel tähistas mõnisada suurbritanlast Ryder Cupi viimast päeva. Ühinesin.

Miks mitte, samas

Järgmisel hommikul oli vaikne ja hägune. Hop-on/hop-off bussitripp Dublinis oli parim mõte arvestades jõu- ja ajavarusid. Oli momente, kus tundsin end väga ameeriklasena seal katusel. Ent kui võtsin välja Kalevi tumeda šokolaadi kirsitükkidega, siis hakkas ilus. Tegin kaks tuuri linnale peale. Bussijuhi aktsent oli kohati hoomamatu, pool informatsioonist tuli lauldes. Need hetked meenuvad väga rohelisena.

Dublin: idaeurooplased ja odav tööjõud

Kui seda oleks teadnud, kui kontsentreeritult asub Dublinis poolakaid, oleks osanud ette karta. Või vene keelt meelde tuletada. Sest, kui kuuldus Eesti, hakati kirillitsates mõtlema.

Aga mina nägin oma kullakesi. Eesti naised on head.



Me teadsime küll, milline Book of Kells välja nägema pidi. Vaid selles veendumiseks ei raatsinud raha kokkuvõttes maksta.

Chenonceau

Pärast läks mul süda pahaks.

See ongi see, mispärast Loire'i org tuttav on. Need ilusad majad jõe ääres. Peensusteni pügatud barokkaiad. Viinamäed.
Pühapäeviti rongiliiklus tihe ei ole. Aga liin Chenonceau'sse töötas. Väikese erandiga vaid, nagu selgus juba uste sulgedes, et õiges peatuses peatust ei tehta. See oli vaid 6 kilomeetrit mööda Loire'i kallast. Kaarti meil ei olnud. Päikest oli küll.
Meil oli oma toit kaasas. Mina sõin titetoitu- õunapüree je!
Kohale jõudsime higiste ja viimastena. Hordudes ameeriklasi nokkmütstega oli asja juba ära näinud. Palju raha pidi maksma selle viimase lahtioleku tunni eest, aga ilus oli sellegipoolest. Muinasjutt, loomulikult. Tegelikult oli päev ise ilusam kui loss.

Princesse.

Palju ja värvilisi

Algus oli üllatav. Oli mul ju kindel plaan mõni Juan endale sõbraks teha ja hispaania keelt harjutada. Sellest loobusin, kui mõistsin, et meid olen mina ja britid ja sakslased.
Ei, nüüdseks on ka kuumaverelisi.

Esimene jagu. Mina olen katusel.

Le fallus

Veel viimaseid õhtuid sai Loire'i kaldal õhtuti pralletada. Värvilised tuled puudel, kokkuklopsitud baarilett, kus viimased veinid alati tasuta, ning tavalisest rohkem boheemlasi. Silla all mängivad noored tulega.
Aga kust Sean ja Naomi selle vihaste mõõtmetega köögivilja said, kõva häälega ei räägita.

Sööstan umbkeelsusesse - Fraansusmaa

See on see osa Tours'ist, mis on kõige vanem.

Toursi miniatuurses lennujaamas kuulsid minu kõrvad taaskordset derivaati sellest kolmetähelisest nimest.

Kuuma Eestit ma nautida ei jõudnud. Aga siin oli küll veel kuuma. Pühapäevaõhtune jalutuskäik Tours'i kesklinnas oli ehk petlik. Tühi ja veel palavam. Aga idüll on õhus. Palju lilli, kivist, saiaaa ja mugavat muretust pressitult siia kahe jõe vahelisse orgu.

Palju süsivesikuid.

London

Mina hindasin oma võimekust ja Laura ei jõudnud kohale. Metropolis nii minema peabki. Aega oli vähe, aga haarata palju. Oa, tänan sind, Laura, Camdon oli hea valik. Kirju ja kaootiline.
Laupäevahtused rajud plaanid leidsid lahenduse minu Fervexi ja Laura Pina Colada klaasis, mis neiu lõplikult kustutas. Eks see oligi ohtum valik.

Laural on Londonis juba mitu sõpra.

Hackney 6am. Teel uude reaalsusesse.

Eellugu

Nagu kasvav tendents osutab, on blogi-pidamine popp. Soovin minagi, et tegemistest siinpool kodustel ülevaade oleks. Kuigi suure jutuga ma pole, seda luban. Aga mõni pilt ja mõni hetk annavad idee edasi ikka.