Otsin abi, otsin oma postipakki.
Eluolu on siin muidu absoluutselt nauditav.
Ent siiski, illustreerin veidi kohalikku asjaajamist:
Esmaspäeva varahommikul ei olnud ma piisavalt kärme voodist üles hüppama, kui postiljon alt helistas. Jättis sedeli, et läheksin ise pakile järele, ütles veel kuhu täpselt ja et alates teisipäevast. Sitnif, mõtlesin, oleks tahtnud saadetist kohe näha.
Teisipäeval läksin kontorisse. Leidsin ise üles, aga nigu siin kohane, oli lõunapaus. Läksin linna, et siis muid (loe: Orange'i) asju ajada ning naasesin õhtul, näljane, väsinud ja külmetanud. Selgus, et nad (!) olid eksinud ning et postipakk on peakontoris. Ütlesin, et saatku see siis siia, ei jaksanud enam matkata. Ootasin. Pilusilm tuli tagasi ja ütles, et oodaku ma reedeni. Vihastada ma ei jaksanud, ütlesin vaid malbelt, et sel juhul lähen ise kohale. Nüüd mõistan, et tol hetkel tegin rumala vea: ajasin nad segadusse.
Kolmapäeval tegin järjekordse avastuse: totu olen, täna on ju ka elu suletud. Oli 1. november, toutsaints.
Neljapäeval läksin siis läbi uduvihma peapostkontorisse. Mulle öeldi, et minu postipakk on saadetud Rabelais' harukontorisse, nagu oli olnud minu soov. Küsisin, kas see on seal ka siis, kui mina sinna lähen. Jah, see on juba saadetud.
Reedel läksin tagasi nimetatud kontorisse, sama pilusim, sama palju minuteid tagaruumis ja sama vastus. Täna nad mind mujale ei saatnud, võtsid vaid telefoninumbri.
Ma lihtsalt muigan.
Ent siiski, illustreerin veidi kohalikku asjaajamist:
Esmaspäeva varahommikul ei olnud ma piisavalt kärme voodist üles hüppama, kui postiljon alt helistas. Jättis sedeli, et läheksin ise pakile järele, ütles veel kuhu täpselt ja et alates teisipäevast. Sitnif, mõtlesin, oleks tahtnud saadetist kohe näha.
Teisipäeval läksin kontorisse. Leidsin ise üles, aga nigu siin kohane, oli lõunapaus. Läksin linna, et siis muid (loe: Orange'i) asju ajada ning naasesin õhtul, näljane, väsinud ja külmetanud. Selgus, et nad (!) olid eksinud ning et postipakk on peakontoris. Ütlesin, et saatku see siis siia, ei jaksanud enam matkata. Ootasin. Pilusilm tuli tagasi ja ütles, et oodaku ma reedeni. Vihastada ma ei jaksanud, ütlesin vaid malbelt, et sel juhul lähen ise kohale. Nüüd mõistan, et tol hetkel tegin rumala vea: ajasin nad segadusse.
Kolmapäeval tegin järjekordse avastuse: totu olen, täna on ju ka elu suletud. Oli 1. november, toutsaints.
Neljapäeval läksin siis läbi uduvihma peapostkontorisse. Mulle öeldi, et minu postipakk on saadetud Rabelais' harukontorisse, nagu oli olnud minu soov. Küsisin, kas see on seal ka siis, kui mina sinna lähen. Jah, see on juba saadetud.
Reedel läksin tagasi nimetatud kontorisse, sama pilusim, sama palju minuteid tagaruumis ja sama vastus. Täna nad mind mujale ei saatnud, võtsid vaid telefoninumbri.
Ma lihtsalt muigan.
